1990ndad: Rollin & Scratchin
Ma pole küll suurem asi ghettotech’i ja ghetto house’i fänn (ega ka spets) aga kuulasin viimaste päevade vältel vanemaid asju üle ja need kõlasid väga tervistavalt. Euroopas tuntakse seda staffi vist laiemalt tänu umbes 2003 aastal alanud revivalile, mida vedas tänaseks endale otsa peale teinud Disco D (ta oleks võinud lihtsalt oma blogisse kirjutada “that’s it folks” ja jätta õhku mingi hägusa comeback’i variandi nagu seda nüüd tegi Domu aga mees tõmbas ikka juhtme lõplikult välja).
See reanimeeritud ghettotech-ghettohouse, mida miksitakse miami bassiga ja millel surfasid ka Princess Superstar ja Uffie (ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes ei arvaks et ta on ilus tshikk aga kes teaks kedagi, kellele ükski ta lugu päriselt ka meeldiks) on pehmem, vaimukam, mitmekülgsem ja trendikam. Lõbus naljastiil. Lõbus aga üsna tüütu.
90ndatel oli asi oluliselt karmim. Rohkem tech ja vähem ghetto. DJ’d nagu Fumiya Tanaka tegid maniakaalseid sette, kus see staff oli võrdväärsena ühes biidis Adventi, Jeff Millsi, DJ Rushi ja teiste hullemate (ühtlasi väga heade) lugudega – sageli ainsaks eristajaks räige lüürika. Aga hakkame siis pihta ja segame veidi apelsine (90ndate technot) õuntega (ghettotech ja ghetto house)..
Mu personaalne lemmik Waxmaster Maurice:
DJ Deeon. Kui te olete terve elu arvanud, et feminism tegeleb pseudoprobleemidega ja kogu see sugude tähtsustamise teema on mõttetu (mis on iseenesest päris okei seisukoht), siis kuulake pool tundi DJ Deeonit ja suure tõenäosusega teie arvamus naisõiguslusest muutub oluliselt mõistvamaks. Üheksal juhul kümnest ajab ta nussimuss lihtsalt närvi. Kes peale puberteetikute ja lausidikate viitsib seda lõputut kurkutulemise-egotrippimist kuulata?
Kuid väikestes kogustes (ehk siis see üks juhtum kümnest) on ta väga hea, sest vastupidiselt kümnetele ropu suuga jäljendajatele on ta muusikuna päriselt ka andekas. Discogsis on ühe lühikese lõiguga ära toodud ta elulugu, mis avab mõnevõrra tema elu- ja loomefilosoofiat: Deeon elas parklas, müüs seal miksteipe ja käis korteriläbudel plaate mängimas. Seal toimuv innustaski teda valmistama muusikat, mille kohta ta ise ütleb: “For strippers. For the streets.”
2 Men On Wax‘i tuntuim lugu on vist “Men’s Gift To Women” (üllatus-üllatus, kingituseks on “this dick biaatch!“) aga sellest oluliselt parem on “Demolition Man”, mis on minu jaoks kindlasti kümne parima 90ndate keskpaiga technoloo seas:
Loomulikult ei saa siia lõppu võrdluseks toomata jätta:
kas meie blogiga on nüüd sedapsi?
kudapsi?
Gripilaine on laastanud meie sirged rivid
Gripipoiss tegi korraliku töö jah, loeme ellujäänuid praegu, siis lähme edasi
Vaktsineeritud Harribel teatab, et kusagil sfäärides on embrüofaasis mix. Kannatust, seltsimehed!